Püha Augustiniuse "Kiidulaulus" on öeldud: "Ja ta toitub sulavast vahast, mida mesilasema kui materjali selle väärtusliku valguse jaoks on kogunud."

Kirik kirjeldab mesilasvahaküünlaid nii: «... tuli, mis ei ole rüvetatud lihalikust rasvast, ei ole saastunud ebapuhtast, roojasest õlist ja ei oma midagi ühist mitte mingisuguse kurjuse tulega.  Sügava kuulekusega, mis on kantud täielikust pühendumisest, toome me tule,  mis on saadud VAHAST ja tahist....» Nagu me näeme, on vaha mitte ainult puhastava tule kandja, vaid ka ohvrianniks nendele jõududele, kelle poole me pöördume abiks ja lohutuseks. See on iidne müstiline tava.

Ja veel arvatakse, et mesilasvaha, mesi ja kärjed on traditsioonilised andamid hingedele paljudes maagia ja šamaani kommetes. Lisaks hoiab mesilasvaha küünlas suurepäraselt tallel sinna valmistamisel sisestatu või rituaalil lisatu. Vahaküünla tuli on «elus» - mitte ükski naftasaadusest küünal ei ole selliseks otstarbeks kõlbulik.  Vahaküünla tuli võtab ära ja hajutab needuse, saadab kurjuse tagasi, neelab ja hävitab negatiivse energia.

Arvatakse, et needust on võimalik üle kanda mistahes esemele ja hiljem see hävitada. Vaha tõmbab ligi ja neelab negatiivset energiat. Vahaküünal on iseseisev maagiline süsteem, mis esindab mitte ainult tulestiihiat, vaid  kolme põhilist elementi: Maa -  põlemata vaha, Õhk – küünlasuits, Tuli – küünlaleek. Kõik need kokku annavad AKAŠA e. vaimu. Naturaalsed vahaküünlad on osutunud tõhusaks vahendiks ruumide energeetilisel puhastamisel. Kui tunnete depressiooni, takistusi, pingeid perekonnas, siis võibolla on see põhjustatud negatiivse energia ülekaalust elukohas või tööruumides.

 

Küünalde valmistamine oli vanasti organiseeritud tegevus ja neid toodeti suuremal arvul. Siiski 16. sajandi Münchenis tohtisid küünlaid valmistada vaid meega töötavad kutseühingutesse kognenud meekoogivalmistajad. Tsaari-Venemaal valmistati üle-eelmisel sajandil küünlaid kloostrite töökodades. Kirikus võis kasutada vaid mesilasvahast valmistatud küünlaid. Talupoegade ja linnakodanike endi valmistatud odavad lamba-, kitse- ja veiserasvast tehtud küünlad vajasid pidevat hooldust ning suitsesid põledes. See ohustaks kirikutesse kogutud kunstiteoseid ja tahmaks interjööri (haisust rääkimata). 

Kirikus sümboliseerib küünal palvet. Kodus põlev küünal toob hingerahu ja loob romantilise õhkkonna. Juba ammu ei süüdata neid vaid valguse saamiseks. On veel midagi, mis tekitab selle ürgse vajaduse. Mis see on? See midagi on meie sees... hinges? Vajame seda eelkõige hingeseisundi sunnil. Seda nii rõõmu kui ka kaotusvalu puhul. Ja hingele sobib vaid parim - käsitsi valmistatud meeldiva värvi ja aroomiga vahaküünal.